Mõned pildid/Some pictures

SODDOST/ FROM SODDO

Hommikusööki lõpetades tundsin äkki, et jalad ei nõustu keha kandma ja käed ei tunne näpistamist. Olles juba kevadel siin kannatanud malaaria foobia all, tundus parim mõte minna haiglasse analüüse tegema. Kui siiani polnud mul hirmu, siis nüüd tundus äkki, et olen hirmuga koos Aafrikas. Õnneks oli mul tunni jooksul nii paha, et hirm oli lõinud ja isegi mõelda sellest ei jõudnud. Esimene haigla oli nii ülekoormatud, et oma analüüside võimalusi oleksin oodanud terve päeva. See oli tagasiteel Sodosse ja seetõttu puudusid ka tuttavad arstid. Õnneks leidsin haigla kus vajalike analüüside tegemiseks kulus 1,5 h. Malaariat mul siiski ei olnud, küll aga oli neerudes mingi kummline põletik, mis võttis kogu jõu. Magasin 24 h järjest tunnise ärkvelolekuga ja siiski oma elu esimese antibiootikumikuuri võin pidada õnnestunuks. Tundub, et olen terve.

Tagasi Sodos jätkus kooli ehituse eelarve kontrollimine ja vajaliku info kogumine kooli ehituse tarvis. Otsin võimalusi ka vundamendi ehitamiseks etiooplastest ehitajate poolt. Sobivate ehitajate leidmiseks on aga vaja kohtuda väga mitmete firmadega, sest hinnapakkumised on 100 000.- erinevusega. Ühelt objektilt teisele käies on möödunud viimased 10 päeva, et ennast vähegi siinse ehitusega kurssi viia. Samuti veetsin aega pealinnas mööda tsemendivabrikuid käies, sest meie harjumuspärased meetmed materjali hankimiseks siin kaugeltki ei kehti.

Selle eelpool kirjutatud tegevuse kõrval kogesin midagi väga erilist.Võtsin Eestist kaasa 1 kg kaerahelbeid, purgi ibuprofeeni ja villased sokid. Kui Addis Ababast tagasi Sodosse jõudsin ööbisin oma sõbra toas 2 ööd. Me tootasime kevadel koos Data Sana koolis. Nüüd aga leidis ta uue töö Awassas ja seega sain tema kodus elada. Tema ema elas üle tanava ja läksin teda öömaja eest tänama. Leidsin naise, kes oli 4 kuud haiglas veetnud tüüfuse ja maalaria ravil. Mulle on siiani selgusetu mis haigused tal veel lisaks olid. Igatahes ei seisnud tal sees mitte ükski toit. Olukord oli nii lootusetu ja sõber polnud sellest ka midagi maininud. Kõige kurvem oli aga see, et see haige naine oli aasta tagasi kaotanud oma tütre kelle lapsi ta nüüd kasvatas. Tüdrukud ei olnud küll vaiksed, 13 ja 17. Ma olin sellest nii kohkunud, et ma lihtsalt nutsin. Õnneks sain väga kiirelt aru põhjusest miks ma sinna üldse sattusin ja ainus mida teha sain oli palvetada.  Eesti kaerahelbed olid mul kotti jäänud just tema jaoks!

Mõtlesin igal hommikul ja lõunal kui selle naise juurest koju tagasi läksin kui lähedal võib Jumal olla seal, kus inimesed igatsevad ja usaldavad Jumalat. Ma palusin ja uskusin ilma kahtluseta ja Jumal vastas kohe. Ma teadsin, et mul pole palju aega Sodos olemiseks aga raske oleks Eestisse tagasi tulla, mõeldes neile kahele tüdrukule kellel pole ema, isa ja vaid väga, väga haige vanaema.

Mulle on kuidagi alati olnud väga raske toimetada haigete inimestega aga siin sattusin just sinna kus olin selle valuvaigisti purgiga nagu võlur.

Kõige tavalisemaid ravimeid pole kodus kellelgil sest need on kallid. Tagasi eestisse tulles motlesin, et palun koristada oma ravimi karpi koigil, kel oleks soov nats abistada etioopia inimesi kelledel puuduvad selleks vahendid.

 ----------

I had spent 2 days without Annika in Ethiopia when I experienced something totally new for me.

When I finished my breakfast, I felt that my hands were numb and feet wobbly. When we were here in spring, we were afraid that we had caught malaria so this time I thought it is better to go to the hospital to make the tests. Till that moment I had no fear but suddenly I had. Luckily I felt so bad for an hour that there was no fear and I couldn’t even think.

The first hospital we went to was so full that we would have waited for a chance to get to the doctor the whole day. It was on our way back to Soddo and that is why we couldn’t go to the hospital where we have friends.

We found a hospital where we got the tests done in 1,5 h. I didn’t have malaria, instead there was an infection in my kidneys, which took all my strenght. I slept for 24 h and my first antibiotics treatment was a success. Seems that I’m ok now.

Back in Soddo, the check out of the budget and doing reasearch contiunued. We are also looking for options for the Ethiopian builders to do the fundament. To find workers for that we need to visit different companies, because the price offers differ even 100 000.- For 10 days we have gone from one site to the other to get to know all that conserns building. Also, in Addis we went to several cement factories, because you can’t get things here as we are used back at home.

Alongside with all I wrote, I also experienced there something very special. I took with me from Estonia 1kg of oats, a jar of pain killers and woolen socks. When I got back from Addis Ababa, I spent 2 nights at my friend’s house. We both worked for Data Sana in spring. Now he has found a new job in Awassa and this is why I could stay at his place.  His mother lives across the street and I went to thank her for the accomodation.

When I got there, I found a woman who had spent 4 months in a hospital with typhoid and malaria. Till now I don’t know what else was wrong with her. She couldn’t eat anything.

Her situation was so hopeless that my friend hadn’t even mentioned it to me. The saddest  thing is that a year before she had lost her daughter and was now raising her grandchildren- 13 and 17 years old. I was so horrified that I just cried. Luckily I understood very fast why had to be there and the only thing that I could do was to pray. The pack of oats was in my bag to be given to her.

Every morning and lunch time I thought of how close God can be if that’s what people long for and trust Him. I asked and believed with no duobt and the prayer was answered right away. I knew I have not too much time in Soddo but it would be hard to go back to Estonia knowing that those two girls have no mum, no dad, only a grandmother who is very ill.

For me it’s always been hard to be around people who are ill but there I was with the box of pain killers.

People don’t have even the most common medicines at home because they’re expensive. I thought that when I return, I can ask people to look over their medical supplies, to give away medicine they don't need.