27. jaanuar Ajoras/ in Ajora

27.ndal võtsime ette reisi Ajora koskede juurde. Olgugi, et Etioopias
on antud aastaajal väga vähe vett, on siin siiski mitmeid väga
looduskauneid kohti, kus saab nautida looduse ja vee ilu. Aga alustaks
siiski algusest.
Hommikul õnnestus meil leida üsna kiiresti buss, mis meid poolele
Ajora teele viis. Edasi rentisime pikap kastiga auto, kuhu pool
seltskonda õnnestus sisse mahutada ning ülejäänud istusid kastis, mis
on küll antud seadustega keelatud kuid siiski üsna levinud kui
tänavapilti vaadata. Tee koskede juurde oli üsna auklik ja saime üleni
tolmusteks, kuid siiski erilise kogemuse andsid kohalikud lapsed, kes
valgeid inimesi nähes tee äärde jooksid, karjusid ja lehvitasid. Ma
pole kunagi kohanud sellist vastuvõttu ning see tundub lausa uskumatu,
mis suhtumine siin valgetesse inimestesse on. Ostsime tee pealt mõned
banaanid ja tegime paar video fotoaparaatidega, mis käepärast olid.
Kohale jõudes hakkas pihta etioopiaslik kauplemine sissepääsu hinna
üle. Kuna ühtegi hinnakirja kusagil väljas pole, siis kohati jääb
tunne, et kohalikud küsivad hinda vaid näo järgi. Eriti masendavalt
mõjus asjaolu, et väidetavalt oli valgetele inimesetele 10 korda
kallim hind, kui mustanahalistele. Ning nemad veel nimetavad meid
rassistideks? Peale pooleteist tunnist jagelemisti saadi siiski
kokkuleppele, et maksame piletiraha peale tagasitulekut, kuna
varasemast kogemusest oli teada, et ilma kviitungit saamata võidakse
raha kasseerida topelt. Ja lõpuks, kadalipu kõik etapid läbitud, oli
meil vaba pääs looduse nautimiseks.
Ajora näol on tegemist kanjoniga, kuhu langeb kaks koske. Asusime ise
koskede vastas kanjoni serva peal. Õhu temperatuur oli varjus vähemalt
30 kraadi ja päike paistis selgest taevast. Vaatepilt oli lummav. Vesi
langes umbes 250m kõrguselt kanjoni põhja, kuhu tekkisid vee ja
päikese koostööl vikerkaare värvid. Kanjoni põhjas jõesängi ääres oli
näha lopsakat rohelust, mis mujal on kadunud tänu kuivale perioodile.
Tekkis suur soov seda ilu ka altpoolt nautida, kuid antud mõtet peeti
liiga ohtlikuks tänu väga järsule langusele ja ohtlikele madudele, kes
pidid kanjoni põhjas elutsema ning kuna kogu ettevõtmine oleks võtnud
tunde, siis otsustasime selle edasi lükata ja väiksema seltskonnaga
mõne päeva pärast tagasi tulla. Kanjonis, koskedest eemal, kus on
kuivem, oli päike süüdanud üsna laialdase põlengu ning mõnes kohas
põles mets päris suure leegiga. Loodetavasti ei avalde see väga suurt
mõju kohalikule loomastikule.
Nautisime antud vaatepilti mõned tunnid, kuid autojuhil hakkas
millegipärast järsku kiire ja pidime lahkuma. Kodutee kujunes pikaks
nagu ikka tavaks siin, kus ei saa kokkuleppele ei bussipileti hindades
ega milleski. Kohalikele vist meeldib lõputult arutleda ja vaielda
asjade üle, mis meile on enesestmõistetavad. Õnneks see ei varjuta
Etioopia looduse omapära ja ilu.
--------------------
On the 27th we went to Ajora. Eventhough it's the dry period now, there are many places where you can enjoy the beauty of the nature and water, but lets start from the beginning.
In the morning we found quite quickly a bus which took us half way to Ajora. From there we rented a pick-up car. Half of us were in the car and the rest were at the back, which is actually illegal but still quite common if you look around.
The road to the waterfalls was bumpy and we were full of dust when we reached there. Something extraordinary was to see all the local children running, shouting and waving at us. I've never seen anything like that and it seems quite unbelievable how they treat white people here.
 On our way we bought some bananas and made videos with our cameras. When we reached Ajora the bargaining began. Since they had no price lists anywhere it seems they ask you money by your face. Extra depressing is the fact that they ask white people 10x higher prices. And they call us racists? After arguing for 1,5 hours we agreed that we'll pay after the visit, because if they don't give you a check there's a chance they'll ask you the same money later again. And finally after all this we had our freedom to go and enjoy the nature.

Ajora is a canyon with 2 waterfalls. We were on the edge of the canyon, oposite from the falls. In the shade there was at least 30 degrees and the sun was shining clearly. The view was captivating. Water falled 250 meters to the bottom of the canyon and looking down you could see a rainbow.
The river sides were green but the rest of it had dried.
We had a great desire to go down as well but the others thought it to be too dangerous since there were poisonous snakes down there and the falloff was too big. Also, going down would have taken us hours so we skipped this time and thought we'd come back with a smaller group.
In the canyon, further away from the falls, where all was drier, there was a major fire and at some points it was very big. I hope this won't infect the animals there too much.
We enjoyed this sight for a couple of hours but since the dricer got in a hurry for some reason, we had to go back. The way home was long as it's usual here, because of the fight of the price of bus tickets. I think the local people here are fond of arguing over matters that seem to be quite clear for us. Luckily this doesn't put a shade to Ethiopian nature's beauty.


Ahti

24. jaanuar

Oleme saanud kõik 8 päeva möödudes kirjutada siinseid sündmusi läbi
erinevate silmade. Olen esimene kirjutaja teisel ringil ja mulle
tundub, et võin rääkida järgnevad paar lauset kõigi eest.
Kool on värvitud nii seest kui väljast. Hämmastav milline täiuslik
seltskond oli Jumalal siia valitud. Meil oli oma fotograaf, arst,
filmimees pastor, töödejuhataja raamatupidaja, toimkond köögis ja
sotsiaaltöötaja. Kogu see kirju seltskond oli samalajal ka
koolivärvija. Kõik sujus täiuslikus harmoonias kuniks ilmnes, et meil
pole enam midagi värvida. Õnneks oli meil veel reedeks varuks kahe
orvuks jäänud tüdruku magamisase. Meie kohalik sõber Amamo valmistas
seintele savisegu ja tegi vajalikud parandused. Esmaspäeval saab ka
seal seinad lõpetada. Õhtuti saadab meie päikesest väsinud ja
ülekuumenenud pead Joosepi suupill hääl. See soe õhk ja mööda seina
ääri lösutavad kehad suupilli hääl taustaks annab kokku midagi sellist
mida on raske maha jätta. Mulle tundub, et oleme kõik rahul. Mina aga
tahaksin oma olekut väljendada rahulolu ruudus.

-------------------------------
In those 8 days each of us has had a chance to describe all the happenings through their own eyes. I'm the first who's going on the second round and I yhink I can say this from all of us. The school has been painted inside and outside. Amazing what a perfect company chosen by God is here. We have our own photographer, doctor, filming pastor, foreman accountant, kitchen staff and a social worker. And all of those people were school-painters as well. We were all in perfect harmony until we ralised that there's nothing left to paint. On Friday we went to paint a dwelling of two orphan girls. Our local friend Amamo made the clay mixture and fixed the walls.
In the evenings we have the sounds of Joosep's harmonica, this combined with the warm air and us leaning on the walls creates something that is very hard to leave behind.
I think we are all satisfied. I'd express my emotions as happy in square.


Merle

22.jaanuar Kuidas me Damota vallutasime/ how we concured Damota

Täna tõusime varem kui tavaliselt. Ettevalmistused tehtud, hakkasime
Damota mäe poole liikuma. Olen kindel, et enamus meist tegelikult ei
teadnudki mis täna ees ootab, nii et põnevust oli kui palju. Merle
jutu järgi oli tegu üle 7 mäe ronimisega, mis nii järsemad, kui vähem
järsemad. Algus oli ilus ja siis hakkasime tõusma. Tee oli kohati ikka
päris järsk. Samal ajal kui meie ronisime üles, tuli mäe pealt alla
hulk kohalikke, kes kõik turule tõttasid, kaup seljas või pea peal, ja
need ei olnud mitte väiksesed pambud! Meid vaadati jälle kui imesid ja
käed olid pidevalt tervituseks meie poole suunatud.
Esimesed kaks mäge olid rasked, kolmas mägi oli juba kergem, neljas
mägi super järsk, vähemalt meie tegime otselõike ja siis ronisime üles
käte ja jalgade abiga. Mäe peal ootasid meid aga kohaliku „gängi“
liikmed, kes meilt raha välja pressida püüdsid. Ega me poleks neist
muidu välja teinud, aga neil olid käes suurte teradega noad ja ühel
midagi pesapallikurika taolist. Meil ei lastud rahus pildistada ega
edasi minna enne, kui neile ei maksta. Nad väitsid, et uus seadus on
vastu võetud, mis kohustab maksma mäkke ronimise eest. Midagi nii
absurdset annab muidugi välja mõelda. Aga kuna meid rahule ei jäetud,
siis jõudis üks meie kaaslastest neile juba raha maksta, kuigi me
kavatsesime tagasi tulles siiski selle uue seaduse kohta uurida. Asi
lõppes õnneks aga sellega, et see raha anti meile tagasi ja saime
tasuta edasi minna nii nagu tavaliselt kombeks on. Siin on endiselt
selline kirjutama reegel, et kui tegu on valgete inimestega siis tuleb
neilt IGAL võimalikul juhul raha välja pumbata ja igasugu tobedusi ka
selleks välja mõeldakse...
Viies mägi ei olnud ka enam nii raske ületada, aga vaade mis selle mäe
otsast avanes oli igatahes hingemattev!!! Vaade alla orgu linnale,
ümberolevatele mägedele, onnidele, valebanaanipuudele, teistele
mägedele, mis kaetud rohelusega... Sellised kohas jääb hing lihtsalt
kinni.
 Vaatele lisas ilmet veel neljanda mäe tipp ja selle otsas seisev
kaameraga linde jahtiv Joosep, kelle pea kohal suured mustad rongad
tiirutamas! Looduse ja inimese täielik ühinemine.
Viienda mäe peal kohtasime palju kohalikke lapsi, kes oma onnidest
meile vastu jooksid. Nemad küll tihti valgeid inimesi ei näe. Selle
mäe peal elab ka meile tuttav buna-lady ehk siis kohvitädi. Merle on
tal varem paar korda külas käinud. Suur oli tema õnn, kui tema õuele
astus 8 valget inimest koos samapaljude kaaslastega. Jätsime talle
toidu ja ronisime veel kahe viimase mäe otsa. Vaade kuuenda mäe otsast
oli jällegi kirjeldamatult ilus. Seekord nägime ümberkaudseid
maju/onne koos nende põllumaaga ja lapsi istumas onnide ees ja
mängimas, elades nii oma igapäevast elu.
Seitsmenda mäe otsas asus aga ortodoksi kirik ja see oli ka meie
Damota mäe vallutamise lõpppunkt. Siin pidasime oma piiblitunni
jahedas varjus istudes. Rännak kodust siiani oli võtnud meil puhkuste
ja ootamistega ca 5,5 h ja päike ei olnud ka meile armu andnud. Olime
nii ronimisest, kui päikese käes olemisest kuumad ja punased, kuid
rõõmsad, et olime oma eesmärgi saavutanud. Tunne oli umbes nagu
Smigunil peale finishijoone ületamist lumme kukkudes.
Tagasiteel läksime jälle läbi juba tuttava bunalady juurest kes meile
söögi oli valmistanud. Sõime tavalisi ja magusaid kartuleid koos
kohalike terade ja maisileivaga. Soola mägedes vist üldse ei kasutata.
Tagasitulles kohtasime neid samu inimesi, kes olid hommikul turule
läinud oma kaupa müüma. Tagasiteel oli neil jällegi kaasas kaup, mis
siis alt oli ostetud. Ka olid nad väga jutukad ja rõõmsad. Sellise
oleku põhjustas kohalike jutu järgi kangema kraami pruukimine linnas,
mis nende arvates neile mäkke ronimiseks jõudu pidi andma.
Allaronimine on ka saavutus omaette, sest kogu aeg on väga kivine
laskumine ja peab vaatama et ei libikseks ega kukuks. Ka oli alla
tulles meeles, kuidas enne sai sama teed üles ronitud. Viimase peatuse
tegime ühe armsa pere juures mäe jalamil, kes oli meile suure ja
rikkaliku õhtusöögi valmistanud. See oli üks parimaid, mida me siin
söönud olime ja maitses seekord eriti hästi. Mõni minut enne
kojujõudmist hakkas aga vihma sadama ja kodus ootas meid ees ilus
üllatus- kraanivesi oli tagasi tulnud! Kas saab veel paremaks minna!?
Kogu reisi ajal olid meil kaasas kohalikud sõbrad, kes olid igal
hetkel nõus meie kotte kandma, meid mäest üles tõmbama või lükkama,
oma kätt või õlga toetuseks andma ja igatpidi meie eest hoolitsema.
Hoolitsus ligimese eest ja teiste inimeste teenimine on neil selge.
See on midagi, mis on meile suureks eeskujuks.

----------------


Today we got up earlier than usual. Preparations done we went to climb Damota. I'm sure most of us didn't quite know what was expecting us there so there was a lot of excitment. Merle told us that we have to climb seven mountains, some more and some less steeper. The beginning was nice and we started going. The road was in some points very steep. The same time we were heading up a bunch of locals came down. They all were on their way to the market. They had all the goods(and not small packages) on their head or back. They looked at us like miracles and wanted to shake hands with us.

The first two mountains were quite difficult, but the 3rd was already easier. The 4th was super steep, at least we went by the short cut and this required the help of our hands and legs.

At that mountain the members of "the local gang" were trying to blacmail us and get some money. Otherwise we would not have paid attention to them, but they had sharp edged knives and something that looked like a baseball bat. They wouldn't let us through or take any pictures, before we paid them. They were saying that there is a new law which compels everybody to pay for the climbing. Has to be a mind to come up with such nonsense. They wouldn't leave us alone and one of us already paid them. We wanted to investigate that "new law". Fortunatelly things ended well, we got our money back and we could continue our journey. Here's still an unwritten rule to try to get as much money from the white people as you can and use all kind of goofy stories for that...

The 5th mountain wasn't that difficult but the view from up there was stunning!!! The view to the town, surrounding mountains, small houses, false banana trees...In such places you just loose your breath.

Joosep who had his camera and was hunting for burds, made the view even more exciting. There were big black ravens circeling around there. The complete union of men and nature.

At the 5th mountain we met the local children who were running towards us, they don't see white people often. On this mountain lives already a woman we know from the past trips- the buna-Lady aka the coffee lady. Merle has visited her a couple of times before. Great was buna-lady's happinness when all of a sudden 8 white people stood in his yard, surrounded by many local children. We left her some food and went to climb the last 2 mountains. The view from the 6th mountain was again very stunning. This time we saw the village houses, their gardens, children sitting outside, playing and living their everyday life.

On the top of the 7th mountain, there is an orthodox church and that was our final destination. We had our Bible study lesson here in a cool shade. The whole trip took from us with resting and waiting about 5,5 h and the sun had not been merciful to us. We were hot and red from the climbing and staying at the sun, but still happy that we managed to achieve our purpose. We felt like Šmigun after crossing the finish line and falling in the snow.

On our way back we went again to the buna-lady, who had prepared us some food. We had regular potatoes and sweet potatoes with the local corn bread. I don't think they use any salt up in the mountains.

Going down we met the same people who went to the market in the morning. They had new goods with them now. They were very cheerful and eager to chat. Locals told us that it was because of narcotics they had used town in the city. They thought this will give them more power to climb the mountain.

Climbing down was an achievment on its own. There are many rocks and you have to be careful not to slip or fall. All the way down we remembered how we had gone up.

We had our last stop at a very lovely family who lived close to the mountain. They had prepared us a very nice meal. It was one of the best we have had here. A few minutes before we got home, it started raining and we had a very nice surprise back at home- the tab water was back! Could life get any better?!

On this trip we had with us our local friends who were willing to carry our bags, push or pull us up the mountain, they were eager to give a helping hand and a sholder. Taking care of fellow mates is one lesson they have learned very good.

This is a good example we should learn from.

Annika

21.01.11 Töö koolis/work at school

Eileõhtuse vihma tagajärjel oli hommik jahedam, kui tavaliselt ja
Damota tipp oli pilvedesse peitunud.
Tööpäev oli täna tõsine. Värvisime teist korda üle välisseinad ja mitu
klassiruumi sai ka kaks korda värvitud. Üsna tööpäeva lõpus ilmus
minu kõrvale 7-8 aastane poiss, kes võttis minult pintsli ja asus ise
usinasti tööle. Tõin omale teise ja nii me seal kahekesi
pintseldasime. Muidugi seisis ta pärast meie värava kõrval ja tahtis 2
birri, mille ta ka sai.

Nagu siin varem ka on kirjutatud, näeb see kool päris kole välja.

Aknad on väikesed, kohati paksust klaasist ja akende ette on riputatud

mingi riie (et mitte ütelda kalts) et varjata sisselangevat erksat

päikesevalgust.

Vaatasin ka neid pidustusi, mida Joosep eespool kirjeldas. Rahvast oli
meeletult palju. Silma hakkasid paarikümnemehelised jooksvad meeste

salgad. Aeg-ajalt nad peatusid, tantsisid ja laulsid ja siis jooksid,

edasi või muutsid suunda. Üpris kole olnuks nende teele jääda.
Peaaegu kõik naised kandsid rahvuslikku valget salli, mille otstes on

muster. Seda kantakse päris palju ka igapäevaselt. Tavaliselt on

naiste riietuseks pikk seelik, kuigi mõnikord on näha ka lühemaid

seelikud ja pükse. Meeste riietus on palju igavam – euroopalik. Ka

päris väikesed poisid kannavad pikki pükse.
Inimesed on rõõmsameelsed. Sõbralikud ja väga abivalmis. Kohati
liigagi. Paljud tahavda kätt suruda. Lisaks käesurumisele pannakse

tihti ka paremad õlad vastamisi. See on üks väga sümpaatne komme.

Lõuna paiku sai jälle vesi otsa, aga sellesse suhtume juba stoilise rahuga.
Homme ootab meid Damota.
----------------------------
The morning was a bit colder than usual because it was raining at night. The peak of Damota was hiding in clouds.

Our work day was busy. We painted the walls for the second time from the outside and we finished painting also several class rooms. In the end of the day one 7-8 year old boy came to me, took my brush and started painting himself. I got myself another brush and so we painted there together. He was standing at the gate after the work and asking for 2 birrs, which he of course got from us.
As already described here before, the school looks quite ugly. Windows are small, some from thick glass and the windows are covered with some piece of cloth (not to say rag) to screen the sun.
I was also observing the festival that Joosep described. There was so many people. there were very distinctible groups of men who were running, then they stopped to dance and sing and then continued running. It wouldn't have been very nice to get on their way.
Almost all the women wore the national scarf which is white and has a pattern in both ends. This scarf is also common in everyday clothing. Usually women wear a long skirt, but sometimes a bit shorter skirts or even trousers. Men's clothing is a lot more boring- very European. Already little boys wear long trousers.

People here are very cheerful, friendly and helpful. Sometimes even a little too much. Many people want to shake your hand. When shaking hands, right hand shoulders are put up against as well. This is a very nice tradition.
At lunch time we were with no water again, but we reacted already with stoic peace.
Damota is waiting for us tomorrow.

Rita

20.01.11 Eile olin ma pool päeva ortodoks.

Siinsel Etioopia ortodoksi kirikul on aastas kakskümmend neli püha,

mil suletakse kontorid ja koolid ning õigeuslkikud peatavad töö. Sel

korral tähistas ligi pool Soddo linnast Kristuse ristimise püha.

Pidulik rongkäik, mille keskel liikusid aupaklikus üksinduses kirevaid

ja kuldseid ametirõivaid kandvad preestrid, papid ja kiriku õpipoisid,

liikus mööda peatänavat linna ühes otsas asuvast kirikust teise.

Lippude ja päevavarjude varjus kantav seaduselaegas kümne käsuga

kulges mööda lahtirullitavaid vaipu, teele visatavaid oksi ja heina.

Pidupäeval unustavad siinsed inimesed oma luitunud riided ja katavad

end valgega. Tekkinud värvikontrast annab toreda efekti, mille mõjul

siinsed niigi kaunid naised ja tüdrukud muutuvad veel paari karaadi

võrra kaunimaks.

Kui jõudsin kahe oma Etioopia sõbraga rõõmsasse ja palveid laulvasse

rahvamassi, tehti meile politseinike poolt kiiresti selgeks, et

pildistamiseks meil õigus puudub. Ma ei näinud selles midagi

kummalist, kuna reeglid on reeglid ja taandusime rahvamere serva, et

rahulikult toimuvat jälgida. Kuid tõenäoliselt paistsin sealt servast

sama kaugele kui majakas öisel merel – rongkäigu fookusest viibati

käega ja keegi kiriku tegelastest astus meie poole. Kuulnud mu noorelt

sõbralt ainuõiget vastust, et oleme õigeusklikud, ei jõudnud ma

silmagi pilgutada kui olime kistud rongkäigu tsentrisse ja astusin

ühte jalga kõige tähtsamate tegelastega. Samuti öeldi, et ma teeksin

rahuliku südamega nii palju pilte kui soovin ja viiksin kodumaale

positiivseid sõnumeid Etioopiast. Oma suureks rõõmuks nägin peagi ka

Andrest, keda oli tabanud sama saatus – ta seisis veidi kohmetunult

videokaameraga keset tantsivaid pappe...

Aga täna öösel sajab! See on meie jaoks siin esimene vihm. Vihm toob öösse kargust ja senikogemata värskeid lõhnu. Õnneks praegusel

aastaajal sajab vaid öösiti ja sedagi väga harva, nii et homme

hommikul on loota, et saame täna alguse saanud koolimaja värvimist ka

jätkata.

Ma ei saa üle ega ümber oma mõtetest, mida minus on tekitanud siinsed

inimesed. Eile öösel oli mul raskusi unega, seda põhjustas

tõenäoliselt sisse võetud malaaria ravim. Sorteerisin pilte ja

süüvisin tehtud portreedesse. Imelised inimesed! See rahvas, hoolimata

oma vaesusest, on hingelt suur – sõbralik, alandlik, usklik ja rõõmus.

Kuigi siin maal on palju kannatusi, võetakse neid elu loomuliku osana

ja tundub, et siin puudub täielikult ka meile põhjamaalastele nii

omane depressiivsus. Loodetakse paremasse homsesse ja tuntakse rõõmu

igast päevast. Seda on minul nendelt õppida.
On öö, õuest kostab läbi vihma sabina meie valvuri laul, kes jätkab

varem kuskilt minuni kandunud katkenud viisi.

------------------------------

The local Orthodox church here has 24 national holidays, offices and schools are closed then and local orthodoxs don't work as well.
This time about half of Soddo was celebrating the holiday of Jesus' baptism.

A festive procession with priests, fathers and prentices dressed in golden and colourful clothes, went through the city from one orthodox church to the other.
Ark of the Covenant was carried on unrolled carpets, branches and hay was thrown on roads.

On a celebration day the local people forget their faded clothes and wear white. The contrast gives a nice effect where already beutiful women and girls look even more beautiful.

When me and two of my ethiopian friends blended with the cheerful and singing mass of people, the police officers made us clear that taking photos was prohibited. I didn't think it to be strange because rules are rules and so we went on the edge of the mass, to peacefully observe what was going on. I think I was as visible from there as a lighthouse in night. Someone from the procession beckoned us and then came to us. When he heard from my young friend that we are orthodox, I couldn't even blink my eyes when oall of a sudden we were already in the center of the procession and walking along with the most important orthodoxs'. They also told me to make as many pictures as I wanted and to take home with me positive emotions from Ethiopia. Soon I saw also Andres who had the same fate - a little bit abashed, he was standing with his video camera in the middle of dancing priests...

Tonight is raining! For us it's the first rain here. The air was full of crispness and unexperienced fresh smells. Luckily at this season it rains only at nights and quite rarely so we have hope to continue painting of the school house, which we started already yesterday.
I can't get over the thoughts, the local people have made me think about. Last night I had trouble with sleeping, probably because of the malaria medication. I sorted out pictures and deepened in portraits. Wonderful people! The people here, despite the fact that they are very poor, they are still grate- friendly, humble, faithful and happy.

Although there are a lot of hurt here, people take it as a natural part of life and the don't have any depression here.
They have hope in better tomorrow and they feel happy of the present day. That is what i need to learn from them.
It's night, besides the rain you can hear our guard singing a song.

Joosep

19.01.11 Hakkasime tööle!/ We started working!

 Kell heliseb. Äratus. Kusagil lastakse kõlaritest kõva häälega

muusikat, väljas on juba valge, kõrvalt tubadest kostub ärkamise

hääli, tänavalt kuuleb saginat. Uus päev on alanud, temperatuur on 20

kraadi, päike tõuseb ning läheb aina palavamaks.

Iga päev selles riigis on toonud uusi elamusi, vaatamisväärsusi ning

näidanud meile seda kultuurilist ja vaimset erinevust rahvuste vahel.

Aja mõiste, täpsus asjaajamises, kiirus saavad siin hoopis uue

tähenduse. Neil inimestel ei ole kiiret, nad elavad päeva korraga ning

saavad meile müstilisel kombel siiski oma asjad tehtud. Meile on see

tempo harjumatu ning kibeleme kohe omi ettevõtmisi alustama ning

tehtud eesmärke täitma, kuid see saab olema siin raskem kui esmapilgul

tundub. Sõltume siiski kohalikest elanikest ning peame arvestama nende

soovide, vajaduste ning kommetega. Õnneks on siinsete inimeste

suhtumine meisse väga hea ning ajapikku laabuvad kõik probleemid ning

saame lõpuks kooli remondiga alustada.

Kool, mida remondime, asub väga vanades hoonetes. Klassiruumid on

pimedad ning väikesed, lauad vanad ja katkised. Seinad on tehtud

savist, mis on kohati ära pudenenud või kohe kohe pudenemas. Paar

päeva tagasi saigi ette võetud ja kõik katkised kohad maha lõhutud

ning uus ümarast puidust karkass tugevduseks ehitatud. Täna hommikul

saime abiks kohaliku elaniku, kes aitas meil teha seina jaoks

vajalikku savisegu, mis koosneb lihtsast igal pool leiduvast savist

ning heinast, mida selle sisse segatakse. Vee lisamisel saavutatakse

mass, mida on võimalik seina mätsida. Hinna poolest on see väga odav

ning arvatavasti ka sellepärast siin nii levinud. Täna oli hea

töötada, kuna kohalikel oli püha ning lapsi polnud koolis. Jõudsime

peaaegu kõik seinad saviga tehtud ning augud parandatud. Suur tänu

selle juures ka kohalikele inimestele, kes on olnud väga abivalmid

ning aitavad meid kogu aeg nii nõu kui jõuga, ilma nendeta abita oleks

meie kooli remont arvatavasti võimatu. Tehnolooga, materjalid ja isegi

tööriistad on sedavõrd erinevad Euroopas kasutatavatest.

Kohati tundub selle vana asja korda tegemine üsna mõttetu, kuna

headest oludest jääb asi siiski väga kaugele. Ruumi ei saa me juurde

tekitada. Kuid kui vaadata õpilaste tahet õppida, nende aktiivsust,

suurt arenemise soovi, siis saab alles aru, et isegi natuke paremate
olude andmine neile lastele on suur asi. Kui saaks klassiruumid
värvitud, muutuksid need palju meeldivamaks ning heledad toonid
annaksid juurde valgust ning tekitaksid avarama tunde.

Koolid on siin väga tähtsal kohal. See on põhimõtteliselt ainuke

võimalus ennast sellest vaesusest välja aidata. Saada parem elu ja
eneseareng. Inimesed austavad väga haridus ning kõik lapsevanemad,
kellel on vähegi võimalik haridust oma lastele võimaldada, teevad
seda. Euroopas on meile tehtud asjad nii lihtsaks. Koolist on saanud
kohustus ning üsna sageli kuuleb virisemist ja hädaldamist lastelt, et

raske, väsitav jne. Siin mõistab alles hariduse tegelikku hinda ja

väärtust. Siin ei sunni keegi lapsi tagant, neil on endis soov saada
teadmisi, õppida, areneda.
Jalutan mööda kõrvaltänavat. Selja tagant jookseb pisike poisike,
seljas räbaldunud riided, üks plätu on ühest, teine teisest sordist.
Ninast jookseb tatti ja kärbsed tiirlevad ümber tema. Pesta pole see
laps vist saanud peale vihmaperioodi lõppu, sama kaua ka arvatavasti

tähelepanu. Laps jookseb, märkab mind, üllatub märgatavalt, valge

inimene on siin haruldus, ning jääb mind üksipilgu põrnitsema. Vaatan

teda ja lihtsalt hakkab kahju. Ma võiks anda talle raha söögi jaoks,

osta uued riided, kuid see ei lahendaks probleemi. See laps vajab
isiksust ning seda ta saaks ainult läbi hariduse.

 ------------------------

The alarm goes on. Wake-up. Somewhere in distance you can hear loud music, it's light outside, from other rooms you can also hear people waking up, streets are already noisy. A new day has begun, it's 20 degrees outside, the sun is rising and it's getting warmer.
Every day here has brought us new emotions, sightseeings and shown the cultural and spiritual differences between our and their nation.

Concept of time, accuracy in business and speed get a totally new meaning here.

They don't rush, they live one day at the time and for us in a strange way they still get their things done. For us the tempo is something new, so we were anxious to start our programs and to achieve our goals, but it will be a bit harder as it seems.
We still depend on the locals and we have to keep in mind their wishes, needs and traditions. Luckily the people are positive with us and slowly we get things solved and can start with the renovation of the school.
The school is in a very old building. Classrooms are small and dark, tables old and broken. Walls have been made from clay which has crumbled or is almost falling off. A couple of days ago we took down the broken places and made a new wooden framing. Today a local came to help us to make the mixture of clay which consists of the clay and hay. By adding water, you get a texture which is approriate to add to the walls. It's very cheap and common here. Today was good to work, because it was a holiday and the school was empty.
We got almost all the walls fixed. A big thanks to the locals as well who have helped us in mind and physically as well, without them it would be quite impossible for us to solve things.
Technology, matherials and even tools are so different to the ones we use in Europe.
Time to time i think it is pointless to fix this old building, because it's far from perfect. We can't make more room here. But if you look how active the students are, how they want to learn and develop, then you can understand that even a little bit better conditions are a great deal. If we can get the classrooms painted, they would be more pleasant, lighter tones are going to give more light and give a more spacious feeling.

Schools are important here. This is basically the only possibility to get out of the poorness. To get a better life and be more developed.

People respect education and all parents able to provide education to their children, will do it. In Europe this is made so easy for us. School has become a chore, you can hear whining from children that it's hard, tiring and etc. Here only you can see the true value of education. Here no one pushes children, thee want to learn, develope and get new knowledge.
I was walking on a small street. A small boy was running behind me, wearing ragged clothes, on different slippers. Snott driping from his nose and flyis all around him. I think this child hasn't been washed since the rain season ended. Same with attention I guess.
So, the child was running, then he noticed me. He was so surprised to see a white person( a rarity here) and he was just staring at me. I was looking at him and just felt pitty. I could give him money for food, buy new clothes but this would not solve the problem. This child needs a personality, but it's achievable only through education.

Ahti

17.01.11 Meie neljas päev on lõppenud/ Our fourth day here has ended

Väljas oli juba teist tundi pime aga rahvast polnud ikka veel laua
ääres. Ma ei leia sellele ainsatki muud seletust kui, et ”Töö teeb
õndsaks“.
Eestis -17 külmas olles on seda raske mõista. Siin aga näib elu ilma
rutiinse tegevuseta hoopis liiga ilus. Mäletan Lauraga esimest korda

Etioopiasse tulles sama tunnet. Lihtsalt ei jõudnud oodata millal
saaks ometi midagi tegema hakata. Kolm päeva oli sisseelamiseks väga
pikk aeg ja kui siis nädal enne Eestisse tulekut saime kooli seest
värvitud, ei olnud vaja sõnu, et väljendada rahulolu.
Hommikul olid kõigil oma tegemised. Filmi mehed tegelesid kooli
filmimisega, ehitajad materjali otsimisega. Ehitusmaterjali hankimine
võrdub siin samaga mis ...........
See oli nii kurnav, et lõunasöögi ajal ei suutnud ma väsimusest
rääkidagi. Taastumine läks ruttu ja nii saime õhtuks seinad lahtisest

savist puhastatud, kooli ees oleva tee selle sodiga aukudest

parandatud, peavärava värvitud ja ka hea materjali filmiks – mille

nimi võiks olla näiteks- „Anda oma küllusest!“
Meie aktiivsemad tegemised on ees. Savisegu millega enne värvimist

seinu parandama hakkame segatakse valmis kohalike poolt. Etiooplane

aga ei kiirusta ega muretse nagu eestlane. See on meie põhilisi
õppematerjale mida siit kaasa viia, sest ega tegemata ei jää ka neil
midagi. Lihtsalt on nende närvid tühisest muretsemisest terved.
Loomulikult ennast õigustades, on päike see, mis annab neile suure
eelise elustiili erinevuses.

---------------------------------

It was the second hour of darkness but no one was at the table. The only explenation I can find for it is that work makes you feel blessed.
If your in Estonia and there is -17 degrees then it's hard to understand it. But here the life with no rutine seems too beautiful. I remember that when we first came here with Laura, I felt the same. I just couldn't wait until I could do something. 3 days to get adapted was a long time and when just a week before coming back to Estonia, we got the interior painted, we had no words to express our satisfaction.
In the morning everybody had their own work. The movie makers were filming the schoolhouse, builders were looking for building matherials. Looking for building matherials herew equals to...

It's so wearying that by lunch i was so tired that i couldn't even talk. But the recovery was fast so by dinner we had cleaned the walls from open clay, we fixed the holes on the road which were full of trash. We also finished painting the main gate and we got good matherial for the film which could be called "To give from your abundance".
The most active part is yet to come. The mixture of clay which we used to fix the walls is mixed by locals. Ethiopians are not like estonians so they don't worry or rush. This is one of our study guides we should take back with us because things don't remain undone here. Just their nerves are not damaged. They have a huge advantage by having more sun.

Merle

16.01.2011 Emotsioonid Soddos/Emotions in Soddo

Mina olin vist küll nende viimaste seas, kes uskus, et võiksin aasta pärast olla tagasi Soddos, Etioopias. Kuid nii see on läinud. Olen siin, ja seekord on see vägagi teistmoodi. Juba lennujaamast välja astudes, tundsin tuttavat lõhna, nägiv tuttavlikult naeratavaid nägusid, tervitasin sooja päikest. Tundsin, et olen paradiisis. Kui aga Soddosse jõudsin, läks kõik veelgi paremaks. Kohtumine vanade sõpradega on olnud südant soojendav. Otse loomulikult on hulgaliselt söödud kohalikke toite, osa saadud kohvitseremooniatest ja külastatud parimaid sõpru. Aeg on lausa lennanud.

Veelgi rõõmsamaks teeb aga siinse viibimise sõprade alaline lähedalolu. Meie eestlaste väike punt on lihtsalt vahva. Täna kolisime lõpuks hotellist ka oma elamisse, Etioopia tingimustega võrreldes lausa luksuslikku elamisse. Oleme terve päeva sebinud, et ennast mugavalt sisse seada ning nüüdseks on ühest toast saanud meie kontor-söögi-elutuba. Istume siin küünla ning taskulambi valges, Joosep mängib veidi eemal suupilli, õhtune vaikus ja mõnus jahedus hoogavad avatud uksest sisse. Kõik on ilus.

Täna käisime ka üle vaatamas kooli, kus kavatseme järgmiste nädalate jooksul natukene remonti teha. Tundub, et kõik on täis positiivset energiat ning teotahet siin endast maksimum anda. Oleme külalislahkuse, armastuse ning naeratustega tõeliselt üle külvatud. Tänavatel jalutades hüüvad lapsed tavapäraselt järgi, kui võimalik, tulevad ka tervitama, või kutsuvad meid lihtsalt „farants-iteks“.

Igal sammul on meile kõiges vastu tuldud ning loodame, et saame ka omalt poolt midagi vastu anda. Tundub, et me kõik oleme Etioopiasse ja nendesse inimestesse siin omamoodi armunud... no vähemalt... mina olen. Homme ootab aga ees tõsine filmimise päev.

--------------------

I think I was one of the last ones imagining I could be back in Soddo, Ethiopia just in a year. But this is how it has gone. I'm here and this time on a whole different purpose. When we got out of the airport I already smelled a familiar smell and saw smiling faces and I greetes the warm sun. I felt like in a paradise. But when we got to Soddo it went even better. Meeting old friends was heartwarming. Of course we have eaten here the local food, got to be a part of the coffee-ceremony and visited our good friends. Time has just flown by.

But what makes me even happier is the presence of friends. Our estonian-bunch is nice.

Today we also moved from our hotel to the house, in Ethiopia this is luxury.  We spent one whole day to make ourselves feel at home and now one of the rooms is an office-dinng-and-livingroom.

We sit here in candle and torch light, Joosep is playing the harmonica, evening stillness and coolness breezing in from the open door. Everything is nice.

Today we also went to see the school where we are planning to do a little bit of redecorating. Seems that all are full of positive energy and they want to give the maximum of themselves. We are overwhelmed by love, generosity and smiles. Children shout on the streets when they see us, if possible then they also want to greet us or just call us "farange".

So far we have split all the diferences and we hope we can give them back something good. It seems all of us are kind of in love with Ethiopia and the local people...well...at least I am.

But tomorrow we will have a serious day full of work-recording.

Andres

15. jaanuar, Laupäev Etioopias/ Saturday in Ethiopia

2. päev Soddos. Päev algas tegelikult juba südaööl, mil hotelli lähedalt väljast hakkas kostma vali „muusika“. Tegelikult oli see siinse apostelliku õigeusu palve. Suhteliselt monotoonsel viisil ja kui üritada seda üminat üles kirjutada, siis oleks vaja a, e, o tähtede interaktsiooni. Iseenesest päris huvitav kuulda, kuid mitmele meist sai segavaks asjaolu, et see kestis vähemalt kella 3ni hommikul. (Kell viis hakkas uus muusika kostma). Selline asi pidavat korduma iga öö, kuid usun, et  sellisel juhul oleme peagi sellega harjunud ja võibolla ei suuda hiljem ilma uinudagiJ

Kell 8 toimub meil igahommikune kokkusaamine ja väike „mõtisklus“, mille Andres on ette valmistanud. Lisaks oli täna ka Ahti sünnipäev. Õnnitlustseremoonia koos Etioopia värvides salliga tehtud, suundusime hommikusöögile ning seejärel kirikusse.

Siin oleme ikka vaatamisväärsus omaette ja ka kirikus polnud selles suhtes erandit. Hingamispäevakoolitunni viisime omavahel läbi inglise keeles väljas muru peal ning seejärel valmistati meile teenistuse osaks kohad kirikus esireas. Loomulikult ei jäetud kasutamata juhust paluda Andrest jutlustama. Meil oli selle üle iseenesest väga hea meel ja seda mitmel põhjusel – esiteks ei kesta siis jutlus ilmselt 3 tundi, me ei vaja tõlget ja Andrese jutlused on lihtsalt head. Pärast teenisust pidime kõik ritta võtma ja tervet kogudust (u. 250 inimest) kättpidi teretama. Vaesust ja mustust nägi palju, kuid inimesed ise on seejuures väga sõbralikud ja abivalmid.

Pärast lõunasööki läksime vaatama kooli, kus Andres eelmisel aastal tööl oli ja hiljem Merle ning Laura remonti tegid. Ja jälle kui imeväel olime ümbritsetud suurest hulgast lastest. Osad kandsid oma nooremaid õdesid-vendi veel süles, riided katkised ja mustad, ninad nohused, osad paljajalu... Oleks olnud tahtmine nad kõik kohe puhtaks pesta ja korralikult riidesse panna. Aga hoolimata sellest on lapsed siin väga-väga armsad ja ilusad. Suured silmad ja pikad kaardus ripsmed on lausa kadestamisväärsed J

Õhtupoolikul saime teada, et homme saame lõpuks oma majja ja see pidavat olema üks Soddo ilusamaid! Eks siis varsti kuuleb sellest ka siinsetel lehekülgedel. Siiani sooja veega pesta oleme saanud ühe korra.

Kohalikuks internetipunktis saab hästi kannatlikkust õppida. Kui tunni jooksul lisaks ühe meili saatmisele veel midagi teha saab, on hästi läinudJ

Kui iseenesestmõistetavat me oma kodumaal ikka asju võtame!

Aga kõik see mida siin näeb ja kogeb on lihtsalt imeline ja raske sõnade teel edasigi anda. Oleme saanud siinoldud lühikese aja jooksul juba väga palju positiivset ja loomulikult päike ning kliima on lihtsalt super!

--------------------------

2. day in Soddo. The day actually start at midnight when close to our hotel you could hear loud "music". Actually it was the local orthodox church's prayer.It was in a monotone tune and if you wrote it down it would be a mixture of vocals a, e and o. It was quite interesting to hear but to many of us the disturbing fact was that it lasted until 3AM. (at 5AM there was a new tune). I heard this goes on from night to night but I believe soon we will be used to it and who knows maybe afterwards we can't fall alseep without that tune:)

Every morning at 8 we have our meeting and a small devotional which Andres has prepared. Also, today is Ahti's birthday. After the congratulating ceremony with a scarf in Ethiopian colours, we went to have the breakfast and then we went to the church.

We are like a true sightseeing here and the church was no exception. We had the sabbath school lesson outside on the grass and at the mane service they prepared the front seats for us. Of course they also used the chance to ask Andres do the sermon. We were actually happy about it for many reasons- firtstly, then the service won't be 3h long, we don't need translating and his sermon's are just good.

After the service we had to line up and greet the whole church(about 250 people) by hand. We saw a lot of poorness and dirt but people themselves are very friendly and helpful.

After the lunch we went to see the school where Andres worked last year and where later Merle and Laura did the interior decoration. And like by a miracle we were surrounded by a multitude of children. Some carried their younger sister and brothers. Their clothes were broken and dirty, snot dripping and most of them had no shoes...I would have liked to wash them all and dress them properly. But despite that the children were adorable and beautiful. Big eyes and curved eyelashes are enviously nice :)

In the evening we found out that we can finally move to our house which is supposedly one of the most beautiful ones in Soddo! I guess you'll read more about it later as we go on. Until now I have had the opportunity to wash myself with warm water once.

The local internet point is an excellent place to learn pacience. If in an hour you can do more than just send one email, then you are lucky:)

How granted we take things back at home!

But all you can see and expirience here is just wonderful and it's hard to express it in words. In this short period spent here I have already expirienced a lot of positivity and of course the sun and climate are just amazing!

Annemai

14. jaanuar 2011- Esimene päev Etioopia pealinnas/first day in the capital of Ethiopia

Täna õhtul jõudsime oma sihkohta – Soddo linna. Reis Addis Abebast Sodosse kestis umbes 5 tundi. Kogu reis Eestist Etioopiasse sujus ilma probleemideta. Mitte midagi ei läinud kaduma. Kohalikud inimesed on meie vastu väga sõbralikud olnud. On meid aidanud kõik asjad joonde ajada.

Addis Abebas, kohe esimesel päeval pärast öist lendu, kohtusime Bisratiga (abistatava kooli omanik), kes sõitis Soddost spetsiaalselt Addis Abebasse meile vastu, et veenduda selles, et kõik sujuks kenasti ning ilma probleemideta. Juba lennujaamas selgus, et vajame tema abi, et saada luba Aafrikas filmida. Kuigi Andresel oli olemas viisa, mis pidavat lubama ka filmida, selgus kohapeal, et asjad ei käinud päris nii. Oli vaja kaamera lennujaama jätta ning suunduda luba saama kommunikatsiooni ministeeriumisse. Bisrat aitas Andresel leida kõik vajalikud kohad ning päeva teiseks pooleks said kõik asjad korda aetud ning meie seiklus võis alata. Filmimiseks oli luba antud ning kaamera käes.

Terve esimese päeva liikusime ringi Addis Abebas. Sõime kohalikku toitu, mis alguses tundub harjumatuna, kuid eks me näe, mis me sellest reisi lõpus arvame. Toidu nimi on injera, mis on väga rikas mineraaainete sisalduse poolest, kuid mille toiteväärtus on madal (hea moodus kaalust alla võtmiseks). Seda pannkoogi-taolist „leiba“ süüakse koos erinevate kastmete ja lisanditega. Näiteks pakuti seda erinevat viisi valmistatud aedviljadega, munaga, muna ja liha seguga jne. Palju kasutatakse vürtse. Seega, kastmed võivad tunduda meile liiga „kuumadena“. Injera ise on veidi hapuka maitsega. Seda süüakse parema käega nii, et vasak käsi püsib laua all. Vajadusel kasutatakse vasakut kätt joomiseks või teisteks talitusteks. Enne sööki pestakse alati käed.

Puuviljamahlad on siin värskelt pressitud. Kõik on puhas ja looduslik ning kohapeal valmistatud. Mahl on nii paks, et võid praktiliselt viljaliha näha. Toitev, hea ja tervislik. Mahla peale pigistatakse natukene värskest laimist mahla (et oleks vähem mikroobe). Ja eks see laim annab ka sellise teistsuguse hapukama maitse kogu asjale.

Linnast tagasi jalutades võis näha palju uudishimulikke nägusid. Siin oleme meie valged ja see pole mitte kõige tavalisem nähtus. Merle sõnul pidavat valge inimese kättpidi tervitamine kohalikele õnne tooma. Ja tõepoolest, mulle tundus, et tegin täna hommikul ühe pisikese tüdruku väga õnnelikuks ainult sellega, et tervitasin teda kättpidi. Ta naeratas mulle kaugelt. Mina naeratasin talle vastu. Siis tuli ta minu juurde ning ulatas oma pisikese käe, et mind tervitada. Seda ma ka tegin. Seejärel lahkus ta suure naeratusega ning üliõnnelikuna.

Siin ma siis nüüd istun, pea täis muljeid, mida on nii palju, et ei mäletagi enam kõike. Sooviksin kõike jagada, kuid tunnen väsimust. Pea on tühi, samas täis kogu päeva sündmusi, suhtlemisi, uusi elamusi. Mul on hea meel olla just siin, just praegu – täpselt nii, nagu ma olen. Olen Aafrikas! Olen Etioopias! Olen elus ja tänulik iga päeva ja hetke eest! Olen tänulik Soddo linna elanikele, et mul on võimalik siin viibida ning nende kodumaad nautida. 

Helle

pildid:

1. Addis Abebas

2. Meie

3. Teel Addisist Soddosse

Tonight we reached our destination- Soddo. The trip from Addis Abeba to Soddo took us about 5h. The whole trip from Estonia was smooth, with no problems. Nothing got lost and the locals have been kind to us and helped us to get all things arranged.

In Addis Abeba right on the first day we met up with Bisrat(the owner of the school we help) who came from Soddo to make sure we got there safely and with no problems. Already in the airport we realized that we needed his help to get the permission for recording the film. Though Andres had a visa which should have let him do it, it came out that things don't work quite like that. We had to leave the camera in the airport and get the permission from the communication ministry.

Bisrat helped Andres to find all the right places and by evening all was done and our adventure could begin. We had the permission and got the camera back.

The first day we spent in Addis Abeba. We had local food which was quite unusual in the beggining but will see how it tastes in the end of our trip. It's called injera. It's rich with minerals but low in calories(a good way to loose weight). This pancake-looking "bread" is eaten with different fillings and gravies. For example with vegetables, egg, egg and meat and etc. They also use a lot of spices so the food is quite "hot" for us. Injera itself is a bit sour. You eat it with your right hand and at the same time you keep your left hand under the table. If needed you may use your left hand for drinking. Before eating you always wash your hands.

Fruit juice is freshly made here. All is natural and clean. The juice is very thich, healthy and good. Lime juice is squeezed on it to reduce the ammount of microbes. Also, lime gives a bit different taste to it.

Going back from the city we saw a lot of curious faces. White people are not that common sight here. Merle said that locals think that if they shake hands with a white person-they will be lucky. And indeed, it seems I made a small girl very happy this morning, by only shaking her hand. She smiled me already from the distance. I smiled back. Then she came to me adn gave me her small hand, to greet me. I did that. She left with a big smile and was very happy.

Here I am now, with so many emotions and thoughts that can't even remember everything. I would love to share it all but I am quite tired. My head is empty, but at the same time full of all the daily events, communicating and expiriences.

I'm happy to be just now just here just as I am. I'm in Africa! I'm in Ethiopia! I'm alive and grateful for every moment and day! I'm grateful to people in Soddo that i can stay here and enjoy their country.

Helle

pictures:

1. in Addis Abeba

2. Us

3. from Addis to Soddo