Oleme saanud kõik 8 päeva möödudes kirjutada siinseid sündmusi läbi erinevate silmade. Olen esimene kirjutaja teisel ringil ja mulle tundub, et võin rääkida järgnevad paar lauset kõigi eest. Kool on värvitud nii seest kui väljast. Hämmastav milline täiuslik seltskond oli Jumalal siia valitud. Meil oli oma fotograaf, arst, filmimees pastor, töödejuhataja raamatupidaja, toimkond köögis ja sotsiaaltöötaja. Kogu see kirju seltskond oli samalajal ka koolivärvija. Kõik sujus täiuslikus harmoonias kuniks ilmnes, et meil pole enam midagi värvida. Õnneks oli meil veel reedeks varuks kahe orvuks jäänud tüdruku magamisase. Meie kohalik sõber Amamo valmistas seintele savisegu ja tegi vajalikud parandused. Esmaspäeval saab ka seal seinad lõpetada. Õhtuti saadab meie päikesest väsinud ja ülekuumenenud pead Joosepi suupill hääl. See soe õhk ja mööda seina ääri lösutavad kehad suupilli hääl taustaks annab kokku midagi sellist mida on raske maha jätta. Mulle tundub, et oleme kõik rahul. Mina aga tahaksin oma olekut väljendada rahulolu ruudus.
-------------------------------
In those 8 days each of us has had a chance to describe all the happenings through their own eyes. I'm the first who's going on the second round and I yhink I can say this from all of us. The school has been painted inside and outside. Amazing what a perfect company chosen by God is here. We have our own photographer, doctor, filming pastor, foreman accountant, kitchen staff and a social worker. And all of those people were school-painters as well. We were all in perfect harmony until we ralised that there's nothing left to paint. On Friday we went to paint a dwelling of two orphan girls. Our local friend Amamo made the clay mixture and fixed the walls.
In the evenings we have the sounds of Joosep's harmonica, this combined with the warm air and us leaning on the walls creates something that is very hard to leave behind.
I think we are all satisfied. I'd express my emotions as happy in square.
Merle
No comments:
Post a Comment