17.01.11 Meie neljas päev on lõppenud/ Our fourth day here has ended

Väljas oli juba teist tundi pime aga rahvast polnud ikka veel laua
ääres. Ma ei leia sellele ainsatki muud seletust kui, et ”Töö teeb
õndsaks“.
Eestis -17 külmas olles on seda raske mõista. Siin aga näib elu ilma
rutiinse tegevuseta hoopis liiga ilus. Mäletan Lauraga esimest korda

Etioopiasse tulles sama tunnet. Lihtsalt ei jõudnud oodata millal
saaks ometi midagi tegema hakata. Kolm päeva oli sisseelamiseks väga
pikk aeg ja kui siis nädal enne Eestisse tulekut saime kooli seest
värvitud, ei olnud vaja sõnu, et väljendada rahulolu.
Hommikul olid kõigil oma tegemised. Filmi mehed tegelesid kooli
filmimisega, ehitajad materjali otsimisega. Ehitusmaterjali hankimine
võrdub siin samaga mis ...........
See oli nii kurnav, et lõunasöögi ajal ei suutnud ma väsimusest
rääkidagi. Taastumine läks ruttu ja nii saime õhtuks seinad lahtisest

savist puhastatud, kooli ees oleva tee selle sodiga aukudest

parandatud, peavärava värvitud ja ka hea materjali filmiks – mille

nimi võiks olla näiteks- „Anda oma küllusest!“
Meie aktiivsemad tegemised on ees. Savisegu millega enne värvimist

seinu parandama hakkame segatakse valmis kohalike poolt. Etiooplane

aga ei kiirusta ega muretse nagu eestlane. See on meie põhilisi
õppematerjale mida siit kaasa viia, sest ega tegemata ei jää ka neil
midagi. Lihtsalt on nende närvid tühisest muretsemisest terved.
Loomulikult ennast õigustades, on päike see, mis annab neile suure
eelise elustiili erinevuses.

---------------------------------

It was the second hour of darkness but no one was at the table. The only explenation I can find for it is that work makes you feel blessed.
If your in Estonia and there is -17 degrees then it's hard to understand it. But here the life with no rutine seems too beautiful. I remember that when we first came here with Laura, I felt the same. I just couldn't wait until I could do something. 3 days to get adapted was a long time and when just a week before coming back to Estonia, we got the interior painted, we had no words to express our satisfaction.
In the morning everybody had their own work. The movie makers were filming the schoolhouse, builders were looking for building matherials. Looking for building matherials herew equals to...

It's so wearying that by lunch i was so tired that i couldn't even talk. But the recovery was fast so by dinner we had cleaned the walls from open clay, we fixed the holes on the road which were full of trash. We also finished painting the main gate and we got good matherial for the film which could be called "To give from your abundance".
The most active part is yet to come. The mixture of clay which we used to fix the walls is mixed by locals. Ethiopians are not like estonians so they don't worry or rush. This is one of our study guides we should take back with us because things don't remain undone here. Just their nerves are not damaged. They have a huge advantage by having more sun.

Merle

16.01.2011 Emotsioonid Soddos/Emotions in Soddo

Mina olin vist küll nende viimaste seas, kes uskus, et võiksin aasta pärast olla tagasi Soddos, Etioopias. Kuid nii see on läinud. Olen siin, ja seekord on see vägagi teistmoodi. Juba lennujaamast välja astudes, tundsin tuttavat lõhna, nägiv tuttavlikult naeratavaid nägusid, tervitasin sooja päikest. Tundsin, et olen paradiisis. Kui aga Soddosse jõudsin, läks kõik veelgi paremaks. Kohtumine vanade sõpradega on olnud südant soojendav. Otse loomulikult on hulgaliselt söödud kohalikke toite, osa saadud kohvitseremooniatest ja külastatud parimaid sõpru. Aeg on lausa lennanud.

Veelgi rõõmsamaks teeb aga siinse viibimise sõprade alaline lähedalolu. Meie eestlaste väike punt on lihtsalt vahva. Täna kolisime lõpuks hotellist ka oma elamisse, Etioopia tingimustega võrreldes lausa luksuslikku elamisse. Oleme terve päeva sebinud, et ennast mugavalt sisse seada ning nüüdseks on ühest toast saanud meie kontor-söögi-elutuba. Istume siin küünla ning taskulambi valges, Joosep mängib veidi eemal suupilli, õhtune vaikus ja mõnus jahedus hoogavad avatud uksest sisse. Kõik on ilus.

Täna käisime ka üle vaatamas kooli, kus kavatseme järgmiste nädalate jooksul natukene remonti teha. Tundub, et kõik on täis positiivset energiat ning teotahet siin endast maksimum anda. Oleme külalislahkuse, armastuse ning naeratustega tõeliselt üle külvatud. Tänavatel jalutades hüüvad lapsed tavapäraselt järgi, kui võimalik, tulevad ka tervitama, või kutsuvad meid lihtsalt „farants-iteks“.

Igal sammul on meile kõiges vastu tuldud ning loodame, et saame ka omalt poolt midagi vastu anda. Tundub, et me kõik oleme Etioopiasse ja nendesse inimestesse siin omamoodi armunud... no vähemalt... mina olen. Homme ootab aga ees tõsine filmimise päev.

--------------------

I think I was one of the last ones imagining I could be back in Soddo, Ethiopia just in a year. But this is how it has gone. I'm here and this time on a whole different purpose. When we got out of the airport I already smelled a familiar smell and saw smiling faces and I greetes the warm sun. I felt like in a paradise. But when we got to Soddo it went even better. Meeting old friends was heartwarming. Of course we have eaten here the local food, got to be a part of the coffee-ceremony and visited our good friends. Time has just flown by.

But what makes me even happier is the presence of friends. Our estonian-bunch is nice.

Today we also moved from our hotel to the house, in Ethiopia this is luxury.  We spent one whole day to make ourselves feel at home and now one of the rooms is an office-dinng-and-livingroom.

We sit here in candle and torch light, Joosep is playing the harmonica, evening stillness and coolness breezing in from the open door. Everything is nice.

Today we also went to see the school where we are planning to do a little bit of redecorating. Seems that all are full of positive energy and they want to give the maximum of themselves. We are overwhelmed by love, generosity and smiles. Children shout on the streets when they see us, if possible then they also want to greet us or just call us "farange".

So far we have split all the diferences and we hope we can give them back something good. It seems all of us are kind of in love with Ethiopia and the local people...well...at least I am.

But tomorrow we will have a serious day full of work-recording.

Andres

15. jaanuar, Laupäev Etioopias/ Saturday in Ethiopia

2. päev Soddos. Päev algas tegelikult juba südaööl, mil hotelli lähedalt väljast hakkas kostma vali „muusika“. Tegelikult oli see siinse apostelliku õigeusu palve. Suhteliselt monotoonsel viisil ja kui üritada seda üminat üles kirjutada, siis oleks vaja a, e, o tähtede interaktsiooni. Iseenesest päris huvitav kuulda, kuid mitmele meist sai segavaks asjaolu, et see kestis vähemalt kella 3ni hommikul. (Kell viis hakkas uus muusika kostma). Selline asi pidavat korduma iga öö, kuid usun, et  sellisel juhul oleme peagi sellega harjunud ja võibolla ei suuda hiljem ilma uinudagiJ

Kell 8 toimub meil igahommikune kokkusaamine ja väike „mõtisklus“, mille Andres on ette valmistanud. Lisaks oli täna ka Ahti sünnipäev. Õnnitlustseremoonia koos Etioopia värvides salliga tehtud, suundusime hommikusöögile ning seejärel kirikusse.

Siin oleme ikka vaatamisväärsus omaette ja ka kirikus polnud selles suhtes erandit. Hingamispäevakoolitunni viisime omavahel läbi inglise keeles väljas muru peal ning seejärel valmistati meile teenistuse osaks kohad kirikus esireas. Loomulikult ei jäetud kasutamata juhust paluda Andrest jutlustama. Meil oli selle üle iseenesest väga hea meel ja seda mitmel põhjusel – esiteks ei kesta siis jutlus ilmselt 3 tundi, me ei vaja tõlget ja Andrese jutlused on lihtsalt head. Pärast teenisust pidime kõik ritta võtma ja tervet kogudust (u. 250 inimest) kättpidi teretama. Vaesust ja mustust nägi palju, kuid inimesed ise on seejuures väga sõbralikud ja abivalmid.

Pärast lõunasööki läksime vaatama kooli, kus Andres eelmisel aastal tööl oli ja hiljem Merle ning Laura remonti tegid. Ja jälle kui imeväel olime ümbritsetud suurest hulgast lastest. Osad kandsid oma nooremaid õdesid-vendi veel süles, riided katkised ja mustad, ninad nohused, osad paljajalu... Oleks olnud tahtmine nad kõik kohe puhtaks pesta ja korralikult riidesse panna. Aga hoolimata sellest on lapsed siin väga-väga armsad ja ilusad. Suured silmad ja pikad kaardus ripsmed on lausa kadestamisväärsed J

Õhtupoolikul saime teada, et homme saame lõpuks oma majja ja see pidavat olema üks Soddo ilusamaid! Eks siis varsti kuuleb sellest ka siinsetel lehekülgedel. Siiani sooja veega pesta oleme saanud ühe korra.

Kohalikuks internetipunktis saab hästi kannatlikkust õppida. Kui tunni jooksul lisaks ühe meili saatmisele veel midagi teha saab, on hästi läinudJ

Kui iseenesestmõistetavat me oma kodumaal ikka asju võtame!

Aga kõik see mida siin näeb ja kogeb on lihtsalt imeline ja raske sõnade teel edasigi anda. Oleme saanud siinoldud lühikese aja jooksul juba väga palju positiivset ja loomulikult päike ning kliima on lihtsalt super!

--------------------------

2. day in Soddo. The day actually start at midnight when close to our hotel you could hear loud "music". Actually it was the local orthodox church's prayer.It was in a monotone tune and if you wrote it down it would be a mixture of vocals a, e and o. It was quite interesting to hear but to many of us the disturbing fact was that it lasted until 3AM. (at 5AM there was a new tune). I heard this goes on from night to night but I believe soon we will be used to it and who knows maybe afterwards we can't fall alseep without that tune:)

Every morning at 8 we have our meeting and a small devotional which Andres has prepared. Also, today is Ahti's birthday. After the congratulating ceremony with a scarf in Ethiopian colours, we went to have the breakfast and then we went to the church.

We are like a true sightseeing here and the church was no exception. We had the sabbath school lesson outside on the grass and at the mane service they prepared the front seats for us. Of course they also used the chance to ask Andres do the sermon. We were actually happy about it for many reasons- firtstly, then the service won't be 3h long, we don't need translating and his sermon's are just good.

After the service we had to line up and greet the whole church(about 250 people) by hand. We saw a lot of poorness and dirt but people themselves are very friendly and helpful.

After the lunch we went to see the school where Andres worked last year and where later Merle and Laura did the interior decoration. And like by a miracle we were surrounded by a multitude of children. Some carried their younger sister and brothers. Their clothes were broken and dirty, snot dripping and most of them had no shoes...I would have liked to wash them all and dress them properly. But despite that the children were adorable and beautiful. Big eyes and curved eyelashes are enviously nice :)

In the evening we found out that we can finally move to our house which is supposedly one of the most beautiful ones in Soddo! I guess you'll read more about it later as we go on. Until now I have had the opportunity to wash myself with warm water once.

The local internet point is an excellent place to learn pacience. If in an hour you can do more than just send one email, then you are lucky:)

How granted we take things back at home!

But all you can see and expirience here is just wonderful and it's hard to express it in words. In this short period spent here I have already expirienced a lot of positivity and of course the sun and climate are just amazing!

Annemai

14. jaanuar 2011- Esimene päev Etioopia pealinnas/first day in the capital of Ethiopia

Täna õhtul jõudsime oma sihkohta – Soddo linna. Reis Addis Abebast Sodosse kestis umbes 5 tundi. Kogu reis Eestist Etioopiasse sujus ilma probleemideta. Mitte midagi ei läinud kaduma. Kohalikud inimesed on meie vastu väga sõbralikud olnud. On meid aidanud kõik asjad joonde ajada.

Addis Abebas, kohe esimesel päeval pärast öist lendu, kohtusime Bisratiga (abistatava kooli omanik), kes sõitis Soddost spetsiaalselt Addis Abebasse meile vastu, et veenduda selles, et kõik sujuks kenasti ning ilma probleemideta. Juba lennujaamas selgus, et vajame tema abi, et saada luba Aafrikas filmida. Kuigi Andresel oli olemas viisa, mis pidavat lubama ka filmida, selgus kohapeal, et asjad ei käinud päris nii. Oli vaja kaamera lennujaama jätta ning suunduda luba saama kommunikatsiooni ministeeriumisse. Bisrat aitas Andresel leida kõik vajalikud kohad ning päeva teiseks pooleks said kõik asjad korda aetud ning meie seiklus võis alata. Filmimiseks oli luba antud ning kaamera käes.

Terve esimese päeva liikusime ringi Addis Abebas. Sõime kohalikku toitu, mis alguses tundub harjumatuna, kuid eks me näe, mis me sellest reisi lõpus arvame. Toidu nimi on injera, mis on väga rikas mineraaainete sisalduse poolest, kuid mille toiteväärtus on madal (hea moodus kaalust alla võtmiseks). Seda pannkoogi-taolist „leiba“ süüakse koos erinevate kastmete ja lisanditega. Näiteks pakuti seda erinevat viisi valmistatud aedviljadega, munaga, muna ja liha seguga jne. Palju kasutatakse vürtse. Seega, kastmed võivad tunduda meile liiga „kuumadena“. Injera ise on veidi hapuka maitsega. Seda süüakse parema käega nii, et vasak käsi püsib laua all. Vajadusel kasutatakse vasakut kätt joomiseks või teisteks talitusteks. Enne sööki pestakse alati käed.

Puuviljamahlad on siin värskelt pressitud. Kõik on puhas ja looduslik ning kohapeal valmistatud. Mahl on nii paks, et võid praktiliselt viljaliha näha. Toitev, hea ja tervislik. Mahla peale pigistatakse natukene värskest laimist mahla (et oleks vähem mikroobe). Ja eks see laim annab ka sellise teistsuguse hapukama maitse kogu asjale.

Linnast tagasi jalutades võis näha palju uudishimulikke nägusid. Siin oleme meie valged ja see pole mitte kõige tavalisem nähtus. Merle sõnul pidavat valge inimese kättpidi tervitamine kohalikele õnne tooma. Ja tõepoolest, mulle tundus, et tegin täna hommikul ühe pisikese tüdruku väga õnnelikuks ainult sellega, et tervitasin teda kättpidi. Ta naeratas mulle kaugelt. Mina naeratasin talle vastu. Siis tuli ta minu juurde ning ulatas oma pisikese käe, et mind tervitada. Seda ma ka tegin. Seejärel lahkus ta suure naeratusega ning üliõnnelikuna.

Siin ma siis nüüd istun, pea täis muljeid, mida on nii palju, et ei mäletagi enam kõike. Sooviksin kõike jagada, kuid tunnen väsimust. Pea on tühi, samas täis kogu päeva sündmusi, suhtlemisi, uusi elamusi. Mul on hea meel olla just siin, just praegu – täpselt nii, nagu ma olen. Olen Aafrikas! Olen Etioopias! Olen elus ja tänulik iga päeva ja hetke eest! Olen tänulik Soddo linna elanikele, et mul on võimalik siin viibida ning nende kodumaad nautida. 

Helle

pildid:

1. Addis Abebas

2. Meie

3. Teel Addisist Soddosse

Tonight we reached our destination- Soddo. The trip from Addis Abeba to Soddo took us about 5h. The whole trip from Estonia was smooth, with no problems. Nothing got lost and the locals have been kind to us and helped us to get all things arranged.

In Addis Abeba right on the first day we met up with Bisrat(the owner of the school we help) who came from Soddo to make sure we got there safely and with no problems. Already in the airport we realized that we needed his help to get the permission for recording the film. Though Andres had a visa which should have let him do it, it came out that things don't work quite like that. We had to leave the camera in the airport and get the permission from the communication ministry.

Bisrat helped Andres to find all the right places and by evening all was done and our adventure could begin. We had the permission and got the camera back.

The first day we spent in Addis Abeba. We had local food which was quite unusual in the beggining but will see how it tastes in the end of our trip. It's called injera. It's rich with minerals but low in calories(a good way to loose weight). This pancake-looking "bread" is eaten with different fillings and gravies. For example with vegetables, egg, egg and meat and etc. They also use a lot of spices so the food is quite "hot" for us. Injera itself is a bit sour. You eat it with your right hand and at the same time you keep your left hand under the table. If needed you may use your left hand for drinking. Before eating you always wash your hands.

Fruit juice is freshly made here. All is natural and clean. The juice is very thich, healthy and good. Lime juice is squeezed on it to reduce the ammount of microbes. Also, lime gives a bit different taste to it.

Going back from the city we saw a lot of curious faces. White people are not that common sight here. Merle said that locals think that if they shake hands with a white person-they will be lucky. And indeed, it seems I made a small girl very happy this morning, by only shaking her hand. She smiled me already from the distance. I smiled back. Then she came to me adn gave me her small hand, to greet me. I did that. She left with a big smile and was very happy.

Here I am now, with so many emotions and thoughts that can't even remember everything. I would love to share it all but I am quite tired. My head is empty, but at the same time full of all the daily events, communicating and expiriences.

I'm happy to be just now just here just as I am. I'm in Africa! I'm in Ethiopia! I'm alive and grateful for every moment and day! I'm grateful to people in Soddo that i can stay here and enjoy their country.

Helle

pictures:

1. in Addis Abeba

2. Us

3. from Addis to Soddo

Oxnard Youth Academy Building Project/Oxnardi Noorteakadeemia ehitusprojekt

Mõned pildid/Some pictures

SODDOST/ FROM SODDO

Hommikusööki lõpetades tundsin äkki, et jalad ei nõustu keha kandma ja käed ei tunne näpistamist. Olles juba kevadel siin kannatanud malaaria foobia all, tundus parim mõte minna haiglasse analüüse tegema. Kui siiani polnud mul hirmu, siis nüüd tundus äkki, et olen hirmuga koos Aafrikas. Õnneks oli mul tunni jooksul nii paha, et hirm oli lõinud ja isegi mõelda sellest ei jõudnud. Esimene haigla oli nii ülekoormatud, et oma analüüside võimalusi oleksin oodanud terve päeva. See oli tagasiteel Sodosse ja seetõttu puudusid ka tuttavad arstid. Õnneks leidsin haigla kus vajalike analüüside tegemiseks kulus 1,5 h. Malaariat mul siiski ei olnud, küll aga oli neerudes mingi kummline põletik, mis võttis kogu jõu. Magasin 24 h järjest tunnise ärkvelolekuga ja siiski oma elu esimese antibiootikumikuuri võin pidada õnnestunuks. Tundub, et olen terve.

Tagasi Sodos jätkus kooli ehituse eelarve kontrollimine ja vajaliku info kogumine kooli ehituse tarvis. Otsin võimalusi ka vundamendi ehitamiseks etiooplastest ehitajate poolt. Sobivate ehitajate leidmiseks on aga vaja kohtuda väga mitmete firmadega, sest hinnapakkumised on 100 000.- erinevusega. Ühelt objektilt teisele käies on möödunud viimased 10 päeva, et ennast vähegi siinse ehitusega kurssi viia. Samuti veetsin aega pealinnas mööda tsemendivabrikuid käies, sest meie harjumuspärased meetmed materjali hankimiseks siin kaugeltki ei kehti.

Selle eelpool kirjutatud tegevuse kõrval kogesin midagi väga erilist.Võtsin Eestist kaasa 1 kg kaerahelbeid, purgi ibuprofeeni ja villased sokid. Kui Addis Ababast tagasi Sodosse jõudsin ööbisin oma sõbra toas 2 ööd. Me tootasime kevadel koos Data Sana koolis. Nüüd aga leidis ta uue töö Awassas ja seega sain tema kodus elada. Tema ema elas üle tanava ja läksin teda öömaja eest tänama. Leidsin naise, kes oli 4 kuud haiglas veetnud tüüfuse ja maalaria ravil. Mulle on siiani selgusetu mis haigused tal veel lisaks olid. Igatahes ei seisnud tal sees mitte ükski toit. Olukord oli nii lootusetu ja sõber polnud sellest ka midagi maininud. Kõige kurvem oli aga see, et see haige naine oli aasta tagasi kaotanud oma tütre kelle lapsi ta nüüd kasvatas. Tüdrukud ei olnud küll vaiksed, 13 ja 17. Ma olin sellest nii kohkunud, et ma lihtsalt nutsin. Õnneks sain väga kiirelt aru põhjusest miks ma sinna üldse sattusin ja ainus mida teha sain oli palvetada.  Eesti kaerahelbed olid mul kotti jäänud just tema jaoks!

Mõtlesin igal hommikul ja lõunal kui selle naise juurest koju tagasi läksin kui lähedal võib Jumal olla seal, kus inimesed igatsevad ja usaldavad Jumalat. Ma palusin ja uskusin ilma kahtluseta ja Jumal vastas kohe. Ma teadsin, et mul pole palju aega Sodos olemiseks aga raske oleks Eestisse tagasi tulla, mõeldes neile kahele tüdrukule kellel pole ema, isa ja vaid väga, väga haige vanaema.

Mulle on kuidagi alati olnud väga raske toimetada haigete inimestega aga siin sattusin just sinna kus olin selle valuvaigisti purgiga nagu võlur.

Kõige tavalisemaid ravimeid pole kodus kellelgil sest need on kallid. Tagasi eestisse tulles motlesin, et palun koristada oma ravimi karpi koigil, kel oleks soov nats abistada etioopia inimesi kelledel puuduvad selleks vahendid.

 ----------

I had spent 2 days without Annika in Ethiopia when I experienced something totally new for me.

When I finished my breakfast, I felt that my hands were numb and feet wobbly. When we were here in spring, we were afraid that we had caught malaria so this time I thought it is better to go to the hospital to make the tests. Till that moment I had no fear but suddenly I had. Luckily I felt so bad for an hour that there was no fear and I couldn’t even think.

The first hospital we went to was so full that we would have waited for a chance to get to the doctor the whole day. It was on our way back to Soddo and that is why we couldn’t go to the hospital where we have friends.

We found a hospital where we got the tests done in 1,5 h. I didn’t have malaria, instead there was an infection in my kidneys, which took all my strenght. I slept for 24 h and my first antibiotics treatment was a success. Seems that I’m ok now.

Back in Soddo, the check out of the budget and doing reasearch contiunued. We are also looking for options for the Ethiopian builders to do the fundament. To find workers for that we need to visit different companies, because the price offers differ even 100 000.- For 10 days we have gone from one site to the other to get to know all that conserns building. Also, in Addis we went to several cement factories, because you can’t get things here as we are used back at home.

Alongside with all I wrote, I also experienced there something very special. I took with me from Estonia 1kg of oats, a jar of pain killers and woolen socks. When I got back from Addis Ababa, I spent 2 nights at my friend’s house. We both worked for Data Sana in spring. Now he has found a new job in Awassa and this is why I could stay at his place.  His mother lives across the street and I went to thank her for the accomodation.

When I got there, I found a woman who had spent 4 months in a hospital with typhoid and malaria. Till now I don’t know what else was wrong with her. She couldn’t eat anything.

Her situation was so hopeless that my friend hadn’t even mentioned it to me. The saddest  thing is that a year before she had lost her daughter and was now raising her grandchildren- 13 and 17 years old. I was so horrified that I just cried. Luckily I understood very fast why had to be there and the only thing that I could do was to pray. The pack of oats was in my bag to be given to her.

Every morning and lunch time I thought of how close God can be if that’s what people long for and trust Him. I asked and believed with no duobt and the prayer was answered right away. I knew I have not too much time in Soddo but it would be hard to go back to Estonia knowing that those two girls have no mum, no dad, only a grandmother who is very ill.

For me it’s always been hard to be around people who are ill but there I was with the box of pain killers.

People don’t have even the most common medicines at home because they’re expensive. I thought that when I return, I can ask people to look over their medical supplies, to give away medicine they don't need.