Täna õhtul jõudsime oma sihkohta – Soddo linna. Reis Addis Abebast Sodosse kestis umbes 5 tundi. Kogu reis Eestist Etioopiasse sujus ilma probleemideta. Mitte midagi ei läinud kaduma. Kohalikud inimesed on meie vastu väga sõbralikud olnud. On meid aidanud kõik asjad joonde ajada.
Addis Abebas, kohe esimesel päeval pärast öist lendu, kohtusime Bisratiga (abistatava kooli omanik), kes sõitis Soddost spetsiaalselt Addis Abebasse meile vastu, et veenduda selles, et kõik sujuks kenasti ning ilma probleemideta. Juba lennujaamas selgus, et vajame tema abi, et saada luba Aafrikas filmida. Kuigi Andresel oli olemas viisa, mis pidavat lubama ka filmida, selgus kohapeal, et asjad ei käinud päris nii. Oli vaja kaamera lennujaama jätta ning suunduda luba saama kommunikatsiooni ministeeriumisse. Bisrat aitas Andresel leida kõik vajalikud kohad ning päeva teiseks pooleks said kõik asjad korda aetud ning meie seiklus võis alata. Filmimiseks oli luba antud ning kaamera käes.
Terve esimese päeva liikusime ringi Addis Abebas. Sõime kohalikku toitu, mis alguses tundub harjumatuna, kuid eks me näe, mis me sellest reisi lõpus arvame. Toidu nimi on injera, mis on väga rikas mineraaainete sisalduse poolest, kuid mille toiteväärtus on madal (hea moodus kaalust alla võtmiseks). Seda pannkoogi-taolist „leiba“ süüakse koos erinevate kastmete ja lisanditega. Näiteks pakuti seda erinevat viisi valmistatud aedviljadega, munaga, muna ja liha seguga jne. Palju kasutatakse vürtse. Seega, kastmed võivad tunduda meile liiga „kuumadena“. Injera ise on veidi hapuka maitsega. Seda süüakse parema käega nii, et vasak käsi püsib laua all. Vajadusel kasutatakse vasakut kätt joomiseks või teisteks talitusteks. Enne sööki pestakse alati käed.
Puuviljamahlad on siin värskelt pressitud. Kõik on puhas ja looduslik ning kohapeal valmistatud. Mahl on nii paks, et võid praktiliselt viljaliha näha. Toitev, hea ja tervislik. Mahla peale pigistatakse natukene värskest laimist mahla (et oleks vähem mikroobe). Ja eks see laim annab ka sellise teistsuguse hapukama maitse kogu asjale.
Linnast tagasi jalutades võis näha palju uudishimulikke nägusid. Siin oleme meie valged ja see pole mitte kõige tavalisem nähtus. Merle sõnul pidavat valge inimese kättpidi tervitamine kohalikele õnne tooma. Ja tõepoolest, mulle tundus, et tegin täna hommikul ühe pisikese tüdruku väga õnnelikuks ainult sellega, et tervitasin teda kättpidi. Ta naeratas mulle kaugelt. Mina naeratasin talle vastu. Siis tuli ta minu juurde ning ulatas oma pisikese käe, et mind tervitada. Seda ma ka tegin. Seejärel lahkus ta suure naeratusega ning üliõnnelikuna.
Siin ma siis nüüd istun, pea täis muljeid, mida on nii palju, et ei mäletagi enam kõike. Sooviksin kõike jagada, kuid tunnen väsimust. Pea on tühi, samas täis kogu päeva sündmusi, suhtlemisi, uusi elamusi. Mul on hea meel olla just siin, just praegu – täpselt nii, nagu ma olen. Olen Aafrikas! Olen Etioopias! Olen elus ja tänulik iga päeva ja hetke eest! Olen tänulik Soddo linna elanikele, et mul on võimalik siin viibida ning nende kodumaad nautida.
Helle
pildid:
1. Addis Abebas
2. Meie
3. Teel Addisist Soddosse
Tonight we reached our destination- Soddo. The trip from Addis Abeba to Soddo took us about 5h. The whole trip from Estonia was smooth, with no problems. Nothing got lost and the locals have been kind to us and helped us to get all things arranged.
In Addis Abeba right on the first day we met up with Bisrat(the owner of the school we help) who came from Soddo to make sure we got there safely and with no problems. Already in the airport we realized that we needed his help to get the permission for recording the film. Though Andres had a visa which should have let him do it, it came out that things don't work quite like that. We had to leave the camera in the airport and get the permission from the communication ministry.
Bisrat helped Andres to find all the right places and by evening all was done and our adventure could begin. We had the permission and got the camera back.
The first day we spent in Addis Abeba. We had local food which was quite unusual in the beggining but will see how it tastes in the end of our trip. It's called injera. It's rich with minerals but low in calories(a good way to loose weight). This pancake-looking "bread" is eaten with different fillings and gravies. For example with vegetables, egg, egg and meat and etc. They also use a lot of spices so the food is quite "hot" for us. Injera itself is a bit sour. You eat it with your right hand and at the same time you keep your left hand under the table. If needed you may use your left hand for drinking. Before eating you always wash your hands.Fruit juice is freshly made here. All is natural and clean. The juice is very thich, healthy and good. Lime juice is squeezed on it to reduce the ammount of microbes. Also, lime gives a bit different taste to it.
Going back from the city we saw a lot of curious faces. White people are not that common sight here. Merle said that locals think that if they shake hands with a white person-they will be lucky. And indeed, it seems I made a small girl very happy this morning, by only shaking her hand. She smiled me already from the distance. I smiled back. Then she came to me adn gave me her small hand, to greet me. I did that. She left with a big smile and was very happy.
Here I am now, with so many emotions and thoughts that can't even remember everything. I would love to share it all but I am quite tired. My head is empty, but at the same time full of all the daily events, communicating and expiriences.
I'm happy to be just now just here just as I am. I'm in Africa! I'm in Ethiopia! I'm alive and grateful for every moment and day! I'm grateful to people in Soddo that i can stay here and enjoy their country.
Helle
pictures:
1. in Addis Abeba
2. Us
3. from Addis to Soddo
No comments:
Post a Comment