20.01.11 Eile olin ma pool päeva ortodoks.

Siinsel Etioopia ortodoksi kirikul on aastas kakskümmend neli püha,

mil suletakse kontorid ja koolid ning õigeuslkikud peatavad töö. Sel

korral tähistas ligi pool Soddo linnast Kristuse ristimise püha.

Pidulik rongkäik, mille keskel liikusid aupaklikus üksinduses kirevaid

ja kuldseid ametirõivaid kandvad preestrid, papid ja kiriku õpipoisid,

liikus mööda peatänavat linna ühes otsas asuvast kirikust teise.

Lippude ja päevavarjude varjus kantav seaduselaegas kümne käsuga

kulges mööda lahtirullitavaid vaipu, teele visatavaid oksi ja heina.

Pidupäeval unustavad siinsed inimesed oma luitunud riided ja katavad

end valgega. Tekkinud värvikontrast annab toreda efekti, mille mõjul

siinsed niigi kaunid naised ja tüdrukud muutuvad veel paari karaadi

võrra kaunimaks.

Kui jõudsin kahe oma Etioopia sõbraga rõõmsasse ja palveid laulvasse

rahvamassi, tehti meile politseinike poolt kiiresti selgeks, et

pildistamiseks meil õigus puudub. Ma ei näinud selles midagi

kummalist, kuna reeglid on reeglid ja taandusime rahvamere serva, et

rahulikult toimuvat jälgida. Kuid tõenäoliselt paistsin sealt servast

sama kaugele kui majakas öisel merel – rongkäigu fookusest viibati

käega ja keegi kiriku tegelastest astus meie poole. Kuulnud mu noorelt

sõbralt ainuõiget vastust, et oleme õigeusklikud, ei jõudnud ma

silmagi pilgutada kui olime kistud rongkäigu tsentrisse ja astusin

ühte jalga kõige tähtsamate tegelastega. Samuti öeldi, et ma teeksin

rahuliku südamega nii palju pilte kui soovin ja viiksin kodumaale

positiivseid sõnumeid Etioopiast. Oma suureks rõõmuks nägin peagi ka

Andrest, keda oli tabanud sama saatus – ta seisis veidi kohmetunult

videokaameraga keset tantsivaid pappe...

Aga täna öösel sajab! See on meie jaoks siin esimene vihm. Vihm toob öösse kargust ja senikogemata värskeid lõhnu. Õnneks praegusel

aastaajal sajab vaid öösiti ja sedagi väga harva, nii et homme

hommikul on loota, et saame täna alguse saanud koolimaja värvimist ka

jätkata.

Ma ei saa üle ega ümber oma mõtetest, mida minus on tekitanud siinsed

inimesed. Eile öösel oli mul raskusi unega, seda põhjustas

tõenäoliselt sisse võetud malaaria ravim. Sorteerisin pilte ja

süüvisin tehtud portreedesse. Imelised inimesed! See rahvas, hoolimata

oma vaesusest, on hingelt suur – sõbralik, alandlik, usklik ja rõõmus.

Kuigi siin maal on palju kannatusi, võetakse neid elu loomuliku osana

ja tundub, et siin puudub täielikult ka meile põhjamaalastele nii

omane depressiivsus. Loodetakse paremasse homsesse ja tuntakse rõõmu

igast päevast. Seda on minul nendelt õppida.
On öö, õuest kostab läbi vihma sabina meie valvuri laul, kes jätkab

varem kuskilt minuni kandunud katkenud viisi.

------------------------------

The local Orthodox church here has 24 national holidays, offices and schools are closed then and local orthodoxs don't work as well.
This time about half of Soddo was celebrating the holiday of Jesus' baptism.

A festive procession with priests, fathers and prentices dressed in golden and colourful clothes, went through the city from one orthodox church to the other.
Ark of the Covenant was carried on unrolled carpets, branches and hay was thrown on roads.

On a celebration day the local people forget their faded clothes and wear white. The contrast gives a nice effect where already beutiful women and girls look even more beautiful.

When me and two of my ethiopian friends blended with the cheerful and singing mass of people, the police officers made us clear that taking photos was prohibited. I didn't think it to be strange because rules are rules and so we went on the edge of the mass, to peacefully observe what was going on. I think I was as visible from there as a lighthouse in night. Someone from the procession beckoned us and then came to us. When he heard from my young friend that we are orthodox, I couldn't even blink my eyes when oall of a sudden we were already in the center of the procession and walking along with the most important orthodoxs'. They also told me to make as many pictures as I wanted and to take home with me positive emotions from Ethiopia. Soon I saw also Andres who had the same fate - a little bit abashed, he was standing with his video camera in the middle of dancing priests...

Tonight is raining! For us it's the first rain here. The air was full of crispness and unexperienced fresh smells. Luckily at this season it rains only at nights and quite rarely so we have hope to continue painting of the school house, which we started already yesterday.
I can't get over the thoughts, the local people have made me think about. Last night I had trouble with sleeping, probably because of the malaria medication. I sorted out pictures and deepened in portraits. Wonderful people! The people here, despite the fact that they are very poor, they are still grate- friendly, humble, faithful and happy.

Although there are a lot of hurt here, people take it as a natural part of life and the don't have any depression here.
They have hope in better tomorrow and they feel happy of the present day. That is what i need to learn from them.
It's night, besides the rain you can hear our guard singing a song.

Joosep